Umbkeelne mees Kuubal telefoniga pildistamas

Vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et peaks kuskile sammud seadma. Tegelikult eelistaks küll pigem lennata, kui jalutada.
 Ahaa - Kuuba! Pisut eksootikat, meenutused noorpõlvest ja nõukaajast - see tundub juba täitsa ahvatlev.
Vanad Ameerika autod, rummikokteilid, Kariibi meri... Kui hakkan Kuuba kohta täpsemalt googeldama, siis selgub, et ka Kuuba naised on väga kuumad. No mida siis vallalisel meesisendil veel tarvis on?


Havanna. Kuuba.
Tekst ja fotod Jaak Nilson
Esimene osa. Reis toimus 2017 novembris-detsembris. Teine reis 2018 märts-aprill


Vahel juhtub, et inimesel kiiluvad asjad kinni. Töö ei paku enam rahuldust ja pereelu, hoolimata kõikidest pingutustest, laguneb.
Mida teha, et selles olukorras mõtteid korrastada ja oma elule väike taaskäivitus saada?
Vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et peaks kuskile sammud seadma. Tegelikult eelistaks küll pigem lennata, kui jalutada.
Aasia ei võlu hetkel... Ahaa - Kuuba! Pisut eksootikat, meenutused noorpõlvest ja nõukaajast - see tundub juba täitsa ahvatlev. Vanad Ameerika autod, rummikokteilid, Kariibi meri... Kui hakkan Kuuba kohta täpsemalt googeldama, siis selgub, et ka Kuuba naised on väga kuumad. No mida siis vallalisel meesisendil veel tarvis on?

Mõeldud, tehtud! Hetkeemotsiooni ajendil on interneti kaudu kohe ka lennupilet Kuubale ostetud. Kaks nädalat hispaaniakeelses riigis aega veeta tundub tegelikult pisut hirmutav, kuid lohutan end teada-tuntud ütlusega, et julge hundi rind on rasvane!
Loen ja uurin maa kohta tausta. Internetiühendust seal pole või õigemini on wifi levialad, kus kohalikud ja turistid saavad käia. Enne aga tuleb osta sinna pilet. Pileti ostmisel on paras järjekord, tund internetti maksab umbes 1.50 USA dollarit, kuid see võib maksta ka 4.50 USD/tund. Üldiselt on interneti hinnad langenud ja 4.50 USD on siiski vist pigem ajalugu.

Havanna. Kuubalased internetipileti sabas.


Nojah, ehk aitab see pisut mu netisõltuvust ravida ja jääbki rohkem aega ringi vaatamiseks, arutlen ma endamisi. Kaks nädalat on päris pikk aeg üksi reisimiseks. Kardetavasti tuleb pisut üksikuid ja igavaid hetki ette küll
Saan veel teada, et Kuubal pole tualetis paberit, toit on kallis ja vilets. Ostan   igaks juhuks ühe teatmikugi, et veenduda, kuidas Kuubal raha säästa, kus raha vahetada, jne. Kuna praegusel hetkel on Kuuba ja Ameerika vahel pingeline seis, siis USA dollar on halb raha, Euro, Briti nael, Kanada dollar aga rokivad täiega.

Kuubal on kaks paralleelset raha. Üks neist on CUP ja teine CUC. CUC ehk Kuuba konverteeritav peeso on turistile - selle eest saab ta osta. Vahe kahe raha vahel on selline: 1 CUC on 24 CUP-i ehk kohalikku peesot ehk Moneda Nacional'i. Kui vahetada USA dollarit, mis on tegelikult võrdne Kuubal konverteeritava peesoga, siis võtab Kuuba valitsus kohe trahviks 10% omale. Kui sul on dollarid, järelikult oled ameeriklane, oled süüdi, et oled ameeriklane ja maksad rohkem! Elagu rahvaste sõprus Ameerika ja Kuuba vahel! Donald Trump tegi ameeriklastele mingid piirangud ja nad ei saa enam otse Ameerikast Kuubale minna, vaid peavad seda tegema läbi kolmandate riikide. Põhjuseks olevat see, et Trump ei soovi rahastada Kuuba režiimi, sest kõik suuremad hotellid on riigi omad ja seega toetaks Ameerika turist Kuuba valitsust ja sõjaväge. Pole sellega päris täpselt isegi kursis ja ei viitsi uurida ka, sest see pole eurooplasele hetkel oluline.
Reisikirjades soovitatakse vahetada 20 CUC-i kohe kohalikuks peesoks, sest sellega saab vahel tänavakioskist odavalt süüa osta. See on ikkagi umbes 25 korda odavam kui teha seda valuuta eest.

Dollarit ja eurot kohalikud tehingute puhul üldiselt ei soovi, kuigi nad võivad valuutat omada küll. Samuti ei saa pangaautomaadist Ameerika pangakaarti kasutades raha välja võtta. Muu maailma omad toimivad seal küll - nii ka minu Swedbanki Mastercard. Soovitan kodust oma eurod kaasa võtta ja kohapeal siis CUC-iks ehk valuutapeesoks vahetada. Muidugi peab kogu aeg jälgima, et "tünga" ei tehtaks - tänaval raha vahetamine ei ole eriti arukas tegevus. Pakkujaid on, sest nemad ehk pisisahkerdajad ehk jinterod pakuvad nii rahavahetust, sigareid kui naisi. Ei soovita nende teenuseid kasutada, sest kõike saab üldjuhul korraldada ka ise, ilma vahendajata. Sigareid tuleb osta ainult kindlatest müügikohtadest.
Havannasse saabudes on mõistlik oma raha kohe lennujaamas ümber arvestada. Mõned soovitavad teha seda lennujaama teisel korrusel, kus on lahkujate ala, sest seal pole järjekorda. Minul see ei õnnestunud ja vahetasin siiski lennujaama ees. Politsei turvab ning kõik on korras. Ometi kestis see toiming pea 30 minutit.Taksosõit linna maksab 25 CUC-i, kuigi alguses küsitakse 30. Kuubal tuleb julmalt kaubelda, sest kuna vaesus on suur, siis tahetakse turistilt saada kätte kõik, mis vähegi võimalik. Tegelikult olen lugenud soovitusi, et 15 CUC-i eest saab vabalt

Havanna, Kuuba. Visuaalne paradiis.
Cubataxiga näiteks linnast lennujaama. Need on kollase-musta värvi vanemat tüüpi sõidukid. Uued autod on kallimad ning ilusad vanad ameerika masinad samuti.
Kuubalase sissetulek on umbes 30 dollarit kuus ja palka saavad nad kohalikus rahas. Paljud teenused, nagu näiteks taksosõit, on valuuta eest. Kuidas nad toime tulevad, jäi mulle arusaamatuks, kuid samas saab ka mõnest kõrvaltänavast süüa näiteks 1 CUC-i eest. Kui satute kohta, kus saab maksta kohaliku raha ehk CUP-i eest, siis annate lihtsalt vastavas vääringus valuutat.
Vahetasin kohe 1000 eurot ära ja sain seda teha väga hea kursiga: 1 euro:1,14 CUC-i ehk konverteeritavat Kuuba peesot. Hiljem võtsin pangast välja sularaha ja siis oli kursiks vahetustasu arvestades 1:1,13, mis on samuti väga hea. Kui aga viimasel päeval võtsin veel 40 CUC-i välja, siis tuli tänu väikesele summale, teenustasule ning konverteerimisele suhe 1:1. See on juba vilets kurss. 


Vahetasin raha ka 
Hotel Parque Centralis ehk siis  eurod CUC-i vastu. Kurss oli hea.  Pangas võidakse küsida ka passi. Mina passi kaasas ei kandnud, vaid tegin sellest paberile koopia. Hotellis ei küsitud samuti dokumente, vaid uuriti, kust ma pärit olen. Kui Euroopast, siis on kõik hästi, ilmselt ameeriklastelt nõutakse ka mingeid dokumente.

Hotel Parque Central Havannas
Havanna peamisel turistitänaval Obispo`l on ühes, ehk Central Parki-poolses otsas hulk ülikalleid hotelle, kus öö maksab alates 250 dollarist, mõnes isegi alates 400 dollarist. Kuid mina ja paljud teised turistid kasutasid Hotel Parque Central fuajeed internetis käimiseks. Seal oli mõnus jahutatud ruum ja külm õlu, mis maksis 3 CUC-i/0,3 l pudel. Kuubal on kõik õlled väikestes pudelites. Teisel korrusel sai osta internetipileti, hinnaga 5 tundi/10 ühikut ehk 2 CUC-i tund. Suhteliselt mõnus hind. Kui logite end wifisse, siis ärge unustage end ka välja logida. Aeg ju tiksub. Kui kirjutate pikemalt, siis tehke see enne oma sõnumites või märkmetes valmis ja kopeerige see e-posti või Facebooki. Sedasi säästate aega. Kuubal on ainus internetipakkuja riiklik firma ETECSA.
Kui nii pikka netiaega ei soovi, siis võib minna hotelli teise otsa, kus saab osta pileti 1 CUC/1 tund, kuid samas läheb see tehing maksma ikkagi 4 CUC-i, sest peate ostma 3 CUC-i eest ka joogi. Turist saab valida kohvi, mojito või mahla vahel - kõik on sama hinnaga. Hotelli täituvus oli umbes 30 protsenti ning netipiletite variandid võivad ka muutuda. Seega kasutage julgelt Central Parki ümbruses olevaid luksushotelle, isegi kui te seal ei ela. Park Central Park on neist kõige avarama fuajeega ja väga mõnus.
Kõikide nende hotellide katustel on baarid, kus võib ka väljaspool maja tulnud turist tantsu lüüa ja sööki-jooki nautida.
 Gran Hotel Manzana ja Hotel Parque Central katustel on ka basseinid.
Gran Manzana katusebassein

Mulle isiklikult meeldis rõdubaaridest kõige enam Inglaterra hotelli baar. See on kohe Gran Teatro de La Habana kõrval, kus on pesa leidnud ka näiteks Kuuba rahvusballett.
Kui vaadata allolevapildi paremat serva, siis seal on näha ka üks hoone ehk hotell.
Kui oled selle hotelli katusel baaris ja vaatad üle kitsa tänava, umbes 10 meetrit õhtul valgustatud teatrimajast, siis Hispaania koloniaalarhitektuur võlub tõesti nii, et tahaks taolisi tiibu, nagu tornis oleval inglil, imetlemaks seda suursugust ilu.

Esiplaanil Gran Teatro de La Habana
Kõige mõnusam aeg on tegelikult siis, kui päike paneb silmad kinni ehk siis detsembris umbes kella 17-18 vahel. Õhk on 25 kraadi, karmi päikesepaistet enam pole ning öine soojus paitab sind ja su Cuba Libret, Mohijot, Daiquirit või mida iganes sa tollel hetkel klaasis omad.

   Sissejuhatus sai otsa, nüüd on aeg reisimuljetest kirjutada.

Saabun Havannasse umbes kell 18. Lennujaamast väljudes lööb ninna kirbe lõhn. See lõhn on sage saatja Havannas ja ka mujal Kuubal. See on diisli ja heitgaaside segu, ehk siis tohutu "kärsakas". Kui sõidate vahel mõne tossava diiselauto sabas, siis teate seda haisu. Kuumas kliimas on see muidugi ka rohkem tuntav. Kuna kõik, mis vähegi liikuda võiks, on seal elule aidatud, siis need seal ka liiguvad. Vanad Ameerika autod 1950-ndatest, nõukaaegsed Žigulid, Moskvitšid jne - kõik liiguvad ja suur osa neist ka tossavad, seega inimene mitte ainult ei tunne seda õhku, vaid sageli ka näeb, mida ta sisse hingab. Meie keskkonnakaitsjad saaksid seal kindla peale südamerabanduse. Aja jooksul selle häiriva teguriga harjub, sest see on osa sealsest elust ja ega siis kogu aeg ka linnas või maanteel ei liigu.
Pildil näeb seda õhku, mida hingata saab. Tagaplaanil on kapitooleum, mis on väga sarnane Washingtoni omaga.

Taksosõit lennujaamast kodumajutusse (casa particular) võtab aega umbes 45 minutit. Kuna autosid on Kuubal vähe, siis pole Havannas ka tipptunnil mingeid ummikuid. Rahvas on vaene ja uus auto maksab meeletu summa, sestap need vanad romud ringi kihutavadki.
Otsustasin, et Kuubal peatun ainult kodumajutuses. See maksab peamiselt 25 CUC-i. On kallimaid ja saab ka ehk kaubeldagi, aga 25 CUC-i on üldine taks. Kodumajutuse ametlikuks märgiks on ustel olevad sinised nooled. Hotellid on suhteliselt kallid ja viletsad ning sinna kohalikke kuubalasi kutsuda ei tohi. Ka kodumajutuses peab eelnevalt omaniku käest küsima, kas tohib külalist kutsuda. Kui omanik lubab, siis ta kontrollib külalise ID-kaarti, et see poleks alaealine, sest kui keegi alaealist näpib, siis on asi sealmaal karm. Sama on narkootikumidega. Seadused on seal väga kurjad ja õige ka!

Peretütar teab juba varakult, et pühapäeva hommikul tuleb end kenasti üles lüüa

Kirjutan palju detailidest, et lugeja mõistaks paremini selle maa elustiili.
Kuna pidevat netiühendust pole siis GPS-i ei saa kasutada, kuid hädast aitab välja maps.me tasuta kaardirakendus, mis toimib päris kenasti offline režiimis. Tegelikult pole kaarti Kuubal üldse tarvis, sest kui ise autot ei rendi, siis pole selle järele vajadust. Autorent on seal kallis, ligi 100 CUC-i päev+bensiiniraha. See on juba kindlustusega. Madalama oktaanarvuga bensiin 90 on 1 CUC-i/liiter ja kõrgema oktaanarvuga bensiin 94 vastavalt 1,2 CUC-i liiter. Oletan, et need bensiinid on siis vastavalt meie 95 ja 98. Ka USA-s on bensiini oktaanarvud madalamad kui Euroopas.
Saabume taksoga pimedas Havanna kesklinna ehk Havanna Vieja`sse. Meid võtavad vastu kitsad hämaravõitu tänavad ja lagunenud majad. Ameerika filmides lüüakse tavaliselt sellistes kohtades kas hulgi või ühekaupa kedagi maha,
kuid sellist asja Kuubal ei tehta, sest Havanna kesklinn on turvaline. Mõni maja on enam-vähem normaalse väljanägemisega (nende, mitte meie arusaamise järgi).
Pisut kõhe on siiski, sest see tundub täiesti tundmatu maailm. Takso peatudes tuleb uksele keskealine proua ja üks noorem mees. Teretame kenasti ja mulle näidatakse tuba kätte. Loomulikult on arukas endale esimeseks paariks ööks neti teel kodumajutus ette broneerida, sest kohale jõudes on eluaseme otsimine küll viimane asi, millega tegelema hakata. Googeldage casa particular Cuba ja te saate vajaliku info kätte. Kui broneerite interneti teel, siis arvestage, et nad ei pruugi vastata kohe. Vastus võib paar päeva viibida, sest internet on seal raskesti kättesaadav.
Novembris-detsembris hakkab juba kella 17 paiku hämarduma ning pimedas oma pagasiga tänavatel, kus võib ka jala murda, pole just turistile soovitav tegevus. Tänavad on lagunenud, kitsad ja mõnes kohas on tänavakattes lihtsalt auk. Seega tuleb ikka oma jalge ette vaadata küll.
Noorem mees on perenaise tuttav ja oskab pisut inglise keelt. Saame kenasti hakkama. Peale enda majutusse sissekirjutamist kutsun ta kohe puhvetisse ja alustan õhtut mojitoga. Kostitan ka oma uut tuttavat. Räägime pisut elust-olust. Poliitikast rääkimine ei olevat Kuubal väga populaarne. Esiteks on elu seal raske ja inimesed on hõivatud pigem ellujäämise ja toimetulekuga. Samas on Kuubal ka Ameerikaga "kana kitkuda" ning süsteem on ikkagi ju kommunistlik või sotsialistlik.
Peagi läheme lahku, mul on tema telefoninumber juhuks, kui abi tarvis. Eelnevalt kontrollime, kas minu Elisa number ikka kohalikus võrgus toimib. Jah, igati! Helistamine Eestisse on kallis, kuid mitte hullupööra - 2.50 CUC-i minut. Umbes sama kallis on ka Eestist tuleva kõne vastu võtmine. Kõne kohalikule mobiilile on pisut üle euro ja SMS kusagil 60 senti. See on mulle igati vastuvõetav, sest pikki kõnelusi ei plaani ma nagunii teha.
Elekter on Kuubal niiöelda ameerikalik ehk 110 volti. Enamus telefonid, akupangad, jms elektroonikaseadmed "söövad" seda kenasti, kuid kindlasti peab olema euroopa-ameerika vooluadapter. Soetasin selliseid kaks tükki meie Oomipoest hinnaga 1 euro/tk. Mõnes üksikus kohas Kuubal on europistikud siiski olemas.

El Floridita baar Havannas. Omal ajal meeldis Hemingwayl siin Daiquiri kokteile limpsida.

Suundun Havanna vanalinna (Havanna Vieja) peamisele turismitänavale Obispo. Võtsin majutuse just siia lähedale, et saaksin jalgsi hakkama. Obispo on umbes kilomeeter pikk. Ühes otsas on kuulus El Floridita baar, kus Hemingway omal ajal daiquir'i kokteile limpsis. See on turiste paksult täis. Kiikan üle ukse, kuid mulle ei jäta see baar mingit muljet, koht nagu koht ikka. Bänd mängib, rahvas sööb, joob ja pildistab. Ülerahvastatud ja kallis. Daiquiri pidavat 6 CUC-i maksma. Eks see ole rohkem Ameerika turistidele mõtlen ma ning minusugusel heatahtlikul küünikul võtab olukord suu muigele. No on ikka narrid need turistid! Eh, justkui ma ise ei olekski turist.

Tegelikult püüan lähtuda ütlusest, et kui oled võõras riigis, siis püüa käituda nagu kohalikud. Kuna see sageli, arvestades juba kultuurilist eripära, ei õnnestu, siis püüa olla lihtsalt normaalne. See tähendab lihtsalt elementaarset inimlikku viisakust kohalike suhtes. Kui seda järgida, siis on ka kõik korras.
Longin ja tutvun olukorraga. Kell on kusagil üheksa õhtul. Panin jalga teksad, et viisakas välja näha, aga see oli ka esimene ja viimane kord, kui ma Kuubal pikki pükse kandsin. Väljas on ju oma 22-24 kraadi sooja, pole vajadustki. Kiikan ühte ja teise baari. Need on kohe tänavale avatud, uksi sageli polegi, on vaid metallist kardinad, mis ööseks ette tõmmatakse.
Bänd mängib ja rahvas tantsib, mõned isegi tänaval, kus on rohkem ruumi.
Tänaval pakutakse sigareid, ajalehti, naisi ja marihuaanat. Loobun kõigest suhteliselt kategooriliselt. Pole muret, pakkujad on alati väga sõbralikud ja nad ei tüüta sind, kui sa neist välja ei tee.
Ajalehemüüjast teen pilti, sellal kui kohalik bänd tänaval mängib. Pildistan kõike ja tunnen, kuidas raha muudkui taskust voolab. Mõte, et panustan Kuuba majanduse arengusse, lohutab mind. Paljud kohalikud poseerivad meelsasti, kuid pärast küsivad selle eest ka pisut raha.

Lehemüüja öises Havannas
Tänapäeval on enamus inimestel peamiseks pildistamisvahendiks telefon. Kasutage seda Kuubal julgelt. Tehke portreestiilis fotosid. Kuna telefonil on lainurkobjektiiv, siis jääb kaadrisse suhteliselt palju, seega minge inimesele julgelt lähedale, Kui ta on nõus teile poseerima. Paari meetri pealt pildistada on täiesti normaalne .
Elav muusika on Kuubal igati hea, kuid sellega on üks "aga". Kui ansambel on umbes 20 minutit mänginud, siis tuleb keegi neist, hoides mütsi käes ja küsib kõigilt pealtvaatajatelt raha. Kuna algul pole ma veel elu-oluga kursis, siis annan viieka, mida on tegelikult ilmselgelt palju. Pole ka veel peenikest raha, mida anda. Kuubal peab olema ühe CUC-i väärtusega münte või paberraha, sest seda läheb pidevalt tarvis. Lähed teise baari, seal kordub kõik sama ja paar CUC-i on igati normaalne jootraha. Lõpuks muutub selline raha küsimine küll jube tüütuks, aga midagi pole teha, see on nende eluviis ja võimalus raha teenida. Raha tagasisaamisel kontrollige, et saate ikka tagasi CUC-i ehk valuutaraha. Rahad on omavahel väga sarnased, kuid CUC-il on peale kirjutatud pesos convertibles ja müntidel on peal dollari sümbol.
Kulgen siia-sinna. Obispo tänava teises otsas asub ka kuulus Malecon, ehk kaldapealne, kuhu nädalalõppudel kogunevad kohalikud noored. Nad võtavad seal vaikselt rummi ja tantsivad ning tunnevad end muidu mõnusalt. Tegelikult on Maleconi peamine kogunemiskoht 23. tänava merepoolses otsas ehk La Rampa`l. See jääb aga Obispost päris kaugele, seega jala sinna ei saa, vaid tuleb ikkagi ette võtta umbes 5 CUCi eest taksosõit. Küsivad nad 10, aga saab kaubelda, kas 8 või 5 CUC-i peale.
Malecon. Odav rumm, muusika ja tants ning noortel ongi pidu hoos.

Ühes baaris kutsub kohalik naisterahvas mind enda juurde. Mis seal siis ikka, võtan vedu, turist on ju jahisaak. Õnneks räägib ta inglise keelt. Räägime, joome erinevaid rummijooke ja tunneme end mõnusasti. Peo edenedes tekib mul küsimus, et kuidas siis Kuubal neegritega ja rassisimiga lood on. Kas tohib öelda "neeger"? Küsin seda väga viisakalt baarimehelt, kes ongi neeger. Selgitan ka, et Euroopas ja Ameerikas pole kombeks sedasi öelda, neid nimetatakse mustanahaliseks.
Saarel on 65 protsenti elanikest valged. Need pole meie mõiste järgi päris "valged", pigem ikkagi latiinod, kes on meist pisut tõmmumad. Kolmandik inimesi on siis mustanahalisi ja segaverelisi. Naine kostab, et pole mingit probleemi, ta olevatki neeger. Seega vastab täiesti tõele, et Kuubal pole rassidevahelist probleemi, see on Euroopa ja Ameerika jant. Kuubal on erinevad rassid ja rahvused segunenud ning nad kõik on kuubalased. Nahavärvi järgi mingit eelistust üldiselt ei tehta.
Loomulikult, kui labaselt karjuda, et sa oled minu... neeger, siis võib konflikt tekkida. Meil aga sujub kõik kenasti!
Obispo tänava ühes otsas on kohe tuttuus hotell Gran Manzana ja sealt veel 100 meetrit edasi Central Park. 


Kohalikud poseerivad meelsasti. Havanna Central Park. Kuuba.

Kena kohake, mille ümbruses on kallid hotellid. Kõik ilusti renoveeritud, kuid samas mõnisada meetrit eemale jalutades võib näha hooneid, millel küll müürid on püsti, kuid sees haigutab tühjus. Justkui oleks sõda või pommitamine üle käinud. Eks see ole vaesusest tingitud.

Central parki ümbruses on ka vanad Ameerika autod, millega saab teha Havanna tuuri, kus näeb ära enamuse olulistest kohtadest. Taksot tegevaid retromasinaid on tegelikult ka mujal. Hinnaks on 50 CUC-i tund. Tahan lahtist autot ja selle ma ka saan. Juhiks on armeenlane, kes elab juba 20 aastat Kuubal. Tal on on kena 1955. aasta Chevrolet. Renoveerimine olevat talle maksma 50 000 dollarit, kuna tegi selle korralikult ja endale. Tõesti, ta auto on väga hästi värvitud, osad masinad on seal tõesti kehvasti taastatud.
Mootor ja käiguosa on enamasti Jaapani, Saksa või mõne muu maa päritolu - kust mida on kätte saadud. Kauplen tuuri hinnaks 30 CUC-i, juht pakub, et teeme 35-ga, kuna ta oskavat ka keeli. Tõesti, inglise keelt tuleb, mis mühiseb. Hispaaniakeelse juhiga oleks igav, sest teadmised selles keeles piirduvad mul tänamisvõime ja ühe õlle tellimisega. Tegelikult ongi iga uue tuttava puhul küsimuseks, mis keeles temaga suhelda. Kui ütlen, et oskan ainult öelda una cerveza por favor ja muchas gracias ning ise samaaegselt naeratada, siis on suurepärane kontakt juba loodud.
 Reis kestab umbes 50 minutit ja ausalt öeldes ei näe ma midagi pönevat. Revolutsiooniväljak, kus Fidel Castro pidas oma maratonkõnesid. Noh, ja mis siis? Suur tühi plats, ühes küljes kaks suurt maja, ühel neist Fideli ja teisel Che Guevara kujutis. Vastaspoolel mingi kõrge monument.
Kuna Ameerika autoga sõitmine on turistile niiöelda kohustuslik, siis saab see ka tehtud. Kas ma seda ka teistele soovitaksin, ei teagi. Kui lähete kambaga sõitma, siis küll, aga üksi on 35 CUC-i selle eest maksta pisut palju. Pigem võiks sõita linnas tuuritava bussiga, millel on teine korrus lahtine. Autosid saab ka niisama imetleda. Samas kohtasin rannas kahte eestlast, kes tegid 2-tunnilise reisi, maksid 70 CUC-i ja olid selle üle väga õnnelikud.


Obispo tänava teises otsas, seal kus on Malecon, on palju uudistamist ja seda igas suunas. Seega soovitus: liikuge palju ja tehke endale selgeks, mida vaadata. Minul jäi mingi meeltesegaduse ajel üks olulistest väljakutest - Habana Vieja Plaza - nägemata. Samas käisin küll San Francisco väljakul, mis läheb Obispo merepoolsest otsast kõrvale ja selle taga on ka Havana Vieja Plaza.

San Francisco väljak Havannas




Esimesel kahel päeval jooksin linnas ringi kui kurjast vaimust vaevatud, sest pole ju täpset ülevaadet, kui palju ühe või teise vaatamiseks aega kulub. Aja jooksul rahunesin ja võtsin elu juba rahulikumalt. Lonkisin pisut ringi ka Havanna hiinalinnas. Seal on küll tõeline vaesus ja viletsus.


Havanna hiinalinn.

Paljud majad näevad välja sellised, nagu oleksid saanud pommitabamuse. Sealt tagasi tulles kõnetas mind üks turist, kes jalutas mulatist kohaliku daamiga.
Tegime kohe tutvust, sest olin ju üksi rändaja ja igasugune suhtlemine oli teretulnud. Rääkisime elust-olust ja võtsime erinevates kohtades rummil baseeruvaid kokteile. Õhtu edenedes ostsime poest õlut ja läksime külla kohalikule perele, kus ajasime juttu, tantsisime ja olime niisama. Pikalt ei saanudki olla, sest sakslane lendas kodumaale tagasi. Elu üle arutledes jõudsime järeldusele, et Kuubal vajavad inimesed kõike. Olgu see tualettpaber, hambapasta, laste mänguasjad - absoluutselt kõike. Üht-teist on ju müügil küll, kuid kõik see on nende sissetulekuid arvestades väga kallis. Kohati isegi kallim, kui meil Eestis. Seega kui jätate oma ravimid, šampooni, jms kraami seal neile, siis on nad väga tänulikud. Nad on võtavad vastu ka turisti poolt kantud vanu riideid. Vahel isegi küsivad neid. Need pestakse ja lähevad uuele ringile. Sakslasega oli tore suhelda. Jõudsime arusaamisele, et tegelikult on sotsialism inimestevahelistes suhetes palju parem, kui kapitalism. Ärge saage nüüd valesti aru. Ilma kapitalismita ei arene majandus ja vabadus on ikka tore küll, kuid kapitalismil on väga palju halbu külgi. Just varanduslik kihistumine, mis eraldab inimesed justkui erinevatesse klassidesse. Sotsialismi ajal on kõik võrdsed, või vähemalt suhteliselt võrdsed. Jätame siinkohal välja käputäie nomenklatuuri ehk partei- ja valitustegelased.
Samasugusele tulemusele jõudsin ühes kuurordis taaskord sakslastega suheldes. Nemad olid arstid. Samas olen üsna veendunud, et kapitalism jõuab peagi ka Kuubale. Praegugi on juba ots lahti tehtud. Kodumajutused, erarestoranid, kingsepad, jne.
Kui Ameerika ja Kuuba vahelised suhted peaksid paranema, siis USA "neelab" Kuuba lihtsalt alla - seal on ikkagi ligi 12 miljonit inimest, kes vajavad kõike. Ameerika on Kuubast ainult umbes 200 km kaugusel ja see on päris korraliku suurusega turg. Floridas elab ka väga arvestatav Kuuba kogukond, kes saadab Kuubale pidevalt raha. Kuuba on nagu omaaegne NSV Liit, riiki tuuakse kõike, mida vähegi võimalik. Seda siis mitte firmade kaudu, vaid inimesed toovad ise välismaalt telereid, jalgrattaid, erinevaid tarbekaupu jne.
Kuubal on head suhted Hiinaga. Kolmandik kaubavahetusest toimubki Hiinaga. Bussid, Briti autod, Geely - viimane peaks olema hiinlaste omanduses. Huawei müüb telefone jne. Kommunistlikud režiimid ikka armastavad teineteist. Paar Hispaania tuntud kaubamärki müüvad ka riideid.

Longin siis edasi oma kodumajutuse poole. Ühe baari uksel seisab kena neiu ja kutsub sisse. Huvi pärast vaatan üle ukse. Kohe algab jutt, et praegu istub siin kaks naist, kuid kohe on neid siin kümme, kes teevad sinu heaks kõik, mida su hing soovib. Muidugi soovib baaridaam, et teeksin talle ka kokteili välja. Loobun ja astun minema. Homme on ju jälle päev ning kõike saab ka homme, kui soovi on.
Mitu magamata ööd, ajavahe ja alkohol on mu suhteliselt ära väsitanud. Kobin magama, et alustada uut päeva värskena, kuigi kell on alles kaheksa õhtul.

Kuubal pole stripibaare jms asutusi. Prostitutsioon on keelatud. Fidel Castro on öelnud, et Kuubal pole prostitutsiooni, aga kui oleks, siis oleksid Kuuba prostituudid maailma kõige haritumad.
Haridus ja meditsiin on Kuubal tõesti heal tasemel, kuigi tehniline mahajäämus on suur. Samas on Kuubal vastsündinute suremus üks maailma väiksemaid. Seda ütles mulle sakslasest arstist uus tuttav, kes oli asjaga kursis.

Naised pakuvad end tänaval, nagu see on paljudes maades kombeks, kuid Kuubal on oma eripärad. Maailma vanima ameti pidamine on tegelikult keelatud. Ometi see seadus ei sega. Vaesust on palju ning osadele naistele on see hea sissetulekuallikas. Näiteks otsisin mõningaid suveniire, mida koju tuua. Vaatan ja nuputan, sest ega see valimine nii lihtne polegi, kuna enamus müüdavat nänni on ühesugune.
Revolutsioonilisi Che Quevara pilte ja särke väldin põhimõtteliselt. Õhtusel ajal ühes ukseavas seisev kenake neiu müüb kraami ja ütleb äkitselt mulle, et kuule, lähme teisele korrusele. Teeme väikse surra-murra, massaaži jne.

Omamoodi ju lahe pakkumine, aga samas hakkab see siiski ka tüütavaks muutuma. Kas keegi kujutaks ette, et meil oleks midagi sellist võimalik? Lähed näiteks X või N kioskisse ajalehte ostma ja müüja kutsub sind kõrvaltänavasse nahistama. Või siis olukord, kus pildistan üht suhteliselt kõrget kortermaja ja näen, et viimase korruse rõdul naine kallistab last. Naine märkab mind ja kutsub käega viibates maja juurde. Kel huvi, see leiab seiklusi kuhjaga.


Kuuba on väga turvaline. Relvastatud politsei patrullib kõikjal, samuti olevat väga palju politseid ka erariietes. Lugesin netist anekdooti, et Havannas elab üle kahe miljoni inimese. Pooled neist on ausad töölised, teine pool aga politseinikud.
Politsei turiste ei kiusa, sest turist on rahaautomaat, kes aitab kommunistlikul süsteemil elada. Naisi kimbutab politsei aga hoolega. Kui on teatud perioodi jooksul mitu vahelejäämist, siis saadetakse naine Havannast minema, ehk sisuliselt vangi. Sestap võibki tänavatel näha kõndivat meest, kel tüdruk mõned sammud tagapool. Siis saab öelda, et nad pole koos.
Mida tõmmum on naine, seda rohkem kahtlustab politsei neid prostitutsiooniga tegelemises. Kuuba on machode riik. Kuna vaesus on suur ja paljud kohalikud ei saa endale lubada kalleid lõbustusi nagu ööklubid jms, siis on seks väga odav meelelahutus. Rumm on samuti odav - soe kliima, napid riided ja kuum temperament - ning lähebki kohe asjatamiseks. Kuuba valitsus oli sunnitud uuesti tegema kohalikele tunnihotellid, sest inimestel polnud kohta, kus seksida. Noored elavad koos vanematega ja omaette eluaset pole alati lihtne saada. Seega hakkasid kohalikud noored tonksutama tänaval ja parkides. Valitsusel polnud enam valikut.
Kuubal tuleb seksi eest maksta, sest see on seal normaalne elustiili osa.
Ühed töötavad tänaval ja on elukutselised "linnukesed". Teised töötavad kusagil mujal, kuid teenivad turistide teenindamisega lisa. Nemad on poolprofid. Kolmas kategooria on siis tavalised vallalised naised. Kuid ka nemad küsivad hommikul noormehe käest pisut pappi, et maksta oma telefoniarve või vajavat vanaema uut kübarat. Seega maksta tuleb igal juhul. Kehtib põhimõte, et kui naine teeb mehe õnnelikuks, siis see maksab. Punkt. Nii on ja see ei kuulu arutamisele, kuid hinna üle võib alati kaubelda.
Kui tegemist on ikka tunnetega, siis ehk käivad need asjad ka ilma rahata - seda siis küll ainult kuubalaste vahel.
Kuuba on ka üks tuntumaid sihtkohti, kuhu keskealised prouad käivad noori kohalikke mehi noolimas. Nägin seda päris korduvalt ja mitmes erinevas variandis - näiteks üritas proua noort musta mehemürakat ära sebida tantsuklubides või ka tänaval. Muideks, Kuubal ei tehta suurest vanusevahest ka nii suurt numbrit, kui Euroopas või Ameerikas.
Havanna tänavad on tõeliselt värvikirevad. Visuaalne paradiis.
Sarnasus revolutsioonilise Che Quevaraga on täiesti olemas. Kohalik teenib elatist turistidele poseerimisega


Elav vestlus Central Park`is.

Peale kahte ööd vanalinnas kolin Vedado linnaosas olevasse kodumajutusse. Selle mõttega, et õhtul kohe 23-nda tänava otsas oleval Maleconil hängimas käia. Malecon pole siiski nii huvitav, kui arvata võib. Samuti ei jäta elurajoon mulle mingit muljet - see on väga ilmetu. Ometi saan seal ühe suurepärase pildi. Õhtul Maleconil istudes ja merd vahtides teeb minuga juttu noormees. Ta räägib head inglise keelt ja jutustame oma tunnikese. Ta on Havanna lähistelt ja tuli koos naise ja lapsega Maleconile vaba aega veetma. See tähendab kaasavõetud maiustuste näksimist ja vahel ka rummi rüüpamist. Ta töötas enne inglise keele õpetajana ja sai kuus 30 CUC-i palka. Sellega polnud võimalik peret ära toita ning ta loobus õpetajaametist ja töötab nüüd pagarina. Nüüdne sissetulek on juba hoopis parem.

Aga ikkagi, kuidas inimesed eluga toime tulevad, kui keskmine palk on 20-30 dollarit ja paljud asjad on kohalikule samas hinnaga kui turistile? See on müstika. Umbes sama, kui elu omaaegses Nõukogude Liidus. Poes polnud midagi saada, aga kui läksid külla, siis oli laud toidu all lookas, inimestel riided seljas, mööbel olemas jne.
Riik annab elanikele kanaliha, riisi, mune, toiduõli jms esmast kraami väga odavalt. Nagu meil oli kunagi talongimajandus, kuid see väheneb ja saadavast kaubast jagub ainult 10-15-ks päevaks.

Teisel Havanna-päeval tegin käigu Morro kindlusesse. Kuna sinna saab ainult mere alt läbi mineva tunneli kaudu, siis jalgsi sinna ei saa. Kindluses on kahurid ning igal õhtul kell 21 teeb kahur ühe paugu. Kindlus ise oli sel ajal juba suletud. Kui pidada silmas pildistamist, siis on õhtune aeg seal viibimiseks parem, kuna valgus on madalam. Mina ise olin küll keskpäeval. Sinna võib minna ka bussiga, päevapilet maksab 5 CUC-i. Istud Central Parki juures sinise bussi peale ja esimene peatus ongi Morro. Teed seal oma umbes tunniajalise ringi ära ja võid edasi randa sõita.

Morro kindlus. Tagaplaanil Havanna siluett.
Käisin küll seal kindluses taksoga ja tagasi linna saabusin samuti taksoga. Eks raha kokkuhoidmine ja muud teadmised tulevad ikka aja jooksul.
Peale kindlust võib sõita edasi juba randa, sest raha on juba makstud.
Väga ilus rand on Playa Santa Maria, mis on üsna pika Idaranna osa. See on Havannast umbes 30 minutit bussisõidu kaugusel. Seal käivad ka kohalikud peesitamas ja rannamõnusid nautimas. Rannatool maksab 2 CUC-i ja kui tahad ka päikesevarju, siis tuleb teine kaks veel välja käia. Varadero kuurordis oli küll ainult 2 CUC-i tooli eest ja vari oli tasuta. Ehk on hinnavahe tingitud sellest, et Varaderos oli varjualune statsionaarne, sel oli palmilehtedest tehtud katus ja puitkonstruktsioon. Santa Maria rannas tuleb riidest vihmavarjulaadne varjualune iga kord püsti panna, õigemini siis lihtsalt liiva sisse torgata. Pakutakse ka rummijooke ja külma vett. Seda siis mitte baarist, vaid müüjal on olemas kaasaskantavad külmkastid. Kõik toimib.
Küll on aga tagasi tulemisega väike nipp. Kui Santa Maria rannast tagasi Havannasse sõita, siis kella 16 paiku on buss juba suhteliselt rahvast täis. Rannapeatus on vist üks viimastest, kuid kõige tagumises peatuses tuleb bussi sageli palju rahvast ning see isegi ei peatu enam, sest on täis. Seega väike soovitus: püüdke bussile minna seal peatuses, kus maha tulite, siis on lootust ka peale saada. See ongi mõnus, sest buss on korralik ja konditsioneeriga. Peale kuuma rannapäeva on jahedas päris mõnus olla. Mina kasutasin teist varianti. Autod sõidavad peatusest mööda ja pakuvad teenust. Kolm CUC-i näo pealt ja saate Havanna kesklinna ehk Central parki, kuhu ka buss läheb. Olime kuuekesi ühe vana džiibi peal.

Olen olnud kolm päeva Havannas ja sellest tundub küllalt saanud. Tagantjärgi selgub aga, et siiski väga palju jäi vaatamata. Samas, ega ju kõike ei jõua ja kas selleks ongi vajadust. Midagi võiks ju jääda ehk tulevikuks ning teadmine, et seal on veel avastamisväärseid kohti, tekitavad pidevalt mõtteid, et ehk peaks peagi tagasi tulema.

Daam koeraga
Telefonifotograafia. Kõik pildid on jäädvustatud telefoniga. Mul oli kaasas küll hea kompaktkaamera, kuid kohvrisse ta jäigi. Parim kaamera on ikkagi see, mis sul alati kaasas on. Ehk telefon. Kuuba on fotograafilises mõttes visuaalne paradiis. Värvikad tüübid, vanad lagunevad hooned ja 50-60ndate Ameerika autod. Kõik see kokku loob Kuubal erilise atmosfääri.
Kaamera peab olema pidevalt laskevalmis, pidevalt juhtub midagi ja kui õige hetke maha magad, siis kordust ei pruugi enam tulla.



Loe ka teisi Kuuba jutukesi ehk siis lugu jätkub. See siin on esimene osa.

Telefonifotograafia ja pildistamine. Kuuba on pildistamiseks visuaalne paradiis. Mina kasutasin selleks ainult telefoni, sest parim kaamera on see, mis alati kaasas on. Telefonikaameral on piiratud võimalused, kuid alati võib mõelda, mis on olulisem, kas telefonikaameraga kaasnev kergus või siis kaasa võtta mõni kaamera. Kui soovid enda fotograafiaalaseid oskusi lihvida, siis vaata päises olevat rubriiki telefoniga pildistamise koolitus või klõpsa lingil
/telefoniga-pildistamise-koolitus
2019 märtsist maini toimuvad üle Eesti 
https://www.cubafor.com/telefoniga-pildistamise-koolitus/instagram-ja-telefoniga-pildistamise-opituba

Kirjutasin loo sotsiaalmeedia mõjutamisest
/telefoniga-pildistamise-koolitus/sotsiaalmeedia-mojutamine-ja-kontode-haldamine


Rohkem Kuuba pilte leiab siit
https://bit.ly/2Hw4z0z
                                                     

                                                           Cubafor. Kõik õigused kaitstud.             
Järgmine
UMBKEELNE MEES KUUBAL TELEFONIGA PILDISTAMAS.  II osa.

7 vastust

Email again:
Sven 24. märts 2018
Jaak, see oli üks väga tore kirjatükk, tänan sind. Mis telefoniga on need fotod tehtud?
Jaak 12. aprill 2018
Pildid on tehtud Huawei P10 teloga, millel on tagaküljel kaks kaamerat.
Aiko 29. detsember 2018
Vahva! Mulle meeldis ja edu edaspidiseks!
A 29. detsember 2018
Käisime ka kuuekesti Veebruaris ja põhimõtteliselt kõik muljed samad, hea töö
Jaak Nilson 29. detsember 2018
Tänan heade sõnade eest!
Käisin kaks korda järjest. Novembris 2017 ja siis märtsis-aprillis 2018. Kuuba muutub praegu väga kiiresti. Detsembri algusest on neil ka nüüd mobiilne internet telefonis saadaval. 3G levi on muidugi kesine ja mitte üle riigi. No eks meilgi ju oli see algusaastatel suht katkendlik, aga asi liigub selles osas. Kirjutada oleks palju, aga lühikildudena püüan edaspidi jätkata.
Priit-Eerik 30. detsember 2018
Tõsiselt tore lugemine!
Jaak Nilson 30. detsember 2018
Tänan!
Kuuba reisi kohta on hetkel 3 jutukest siin blogis, Lugege teisi ka.