UMBKEELNE MEES KUUBAL TELEFONIGA PILDISTAMAS.  II osa.

Takso viib mind bussifirma Viazul bussijaama, et minna siis kas hommikuse bussiga või ka  taxi collectivo`ga. See on Taxify või Uber Kuuba moodi.

Tekst ja fotod Jaak Nilson   

Järgmiseks kohaks on Cienfuegos. Seal linnas elab umbes 200 000 inimest ja selle vanalinnas on prantsuse kvartal, mille asutasid omal ajal prantslased. Väga kena ja armas kohake.

Takso viib mind Kuuba bussifirma Viazul bussijaama, et minna siis kas hommikuse bussiga või ka taxi collectivo`ga. See on Taxify või Uber Kuuba moodi. Kui taksosõit Havannast Cienfuegosesse maksab umbes 120 CUC-i, siis istub autosse 3-4 turisti ja summa jagatakse omavahel ära. See ongi nende niiöelda Taxify ehk kollektiivtakso. Bussipilet maksab umbes 25 ühikut, mina maksin 30. Samas saab palju kiiremini kohale. Oleme autos neljakesi - juht ja kolm turisti. Sõidukiks on umbes 15 aastat vana Peugeot, mille hiljem ristin lendavaks kühvliks.
Konditsioneer on olemas ja töötab ning raadio samuti. Kaaslasteks on ühe lennufirma reisisaatjad, noored mehed. Üks on leedukas ja teine sloveenlane. Nemad tuldi Mehhikost ja reisisid ka pisut Kuubal ringi. Nad olid oma pagasist ilma jäänud ja käsipagasis polnud neil peaaegu midagi. Püha lihtsameelsus, lennusaatja ei tule selle peale, et pagas võib Kuuba asemel näiteks Eestisse sattuda! Sellest tulenevalt olid nad pisut murelikud - eks me kõik ju oleksime, sest Havannas on küll kadunud pagasi osakond, kuid tegelikult pole seal õieti kellegagi suhelda.
Juht annab hagu. Kolmerealine maantee on suhteliselt talutavas korras, kuid kohati on mõnel real siiski nii palju auke, et tee on sõidukõlbmatu. Vahepeal sajab pisut ja kui see kollane lendav kühvel juba 130-ga minna annab, siis tekib tõsine soov, et see sõit juba läbi saaks. Vahepeal keerab juht üle kiirtee vastassuunas oleva kolme rea, sest seal on kohvik. Võtame väikese eine ja õlle. Suhtlen oma kaasreisijatega ja uurin, et ehk teeme koos midagi, ma ju üksi ja igav kah. Nad ei võta sellest pakkumisest eriti vedu. Kui näen, et nad jagavad omavahel hamburgerid, siis saan aru, et nad vist ei soovi minu seltskonda hilisema reisi ajal. Äh, armunute värk ikkagi!

Cienfuegos on Havannast 280 km kaugusel. Jõuame kohale umbes nelja tunniga. Seal sees on ka üks pikem peatus. Märkan, et 3+3 realise kiirtee vahel on kohati kasvamas umbes 1,5-meetrine hekk ja see on kenasti pügatud. Samuti kiviaiad - kui meie oleme uhked oma Saaremaa kiviaedade üle, siis neil on kiirtee ääres kiviaiad, mis on umbes meeter kuni poolteist kõrged ja nende pikkuseks kümned kilomeetrid. Aedade taga tundub olevat vähemalt osades kohtades põllumajanduslik tegevus.
Märkan inimesi, kes kasutavad kuiva ilmaga vihmavarju.
Kui vihmavarju peamiseks eesmärgiks on kaitse vihma eest, siis Kuubal kasutavad inimesed vihmavarju ka kaitseks päikese eest. Seda just rohkem maapiirkondades, kus tuleb jalgsi kõndida pikemaid vahemaid ning pole kusagile päikese eest peitu pugeda.

Hetkel polnud väljas päikest ega ka vihma. Fideli surmast sai just aasta ja kõikjal nägi tema pilte ja filmijuppe..
Cienfuegose lähedal on suurepärane võimalus delfiinidega ujuda. Alguses on etendus, kus delfiinid teevad igatsorti trikke ja hiljem saab nendega treenerite juhendamisel koos vees olla.
Etenduse pealtvaatajaid on mitukümmend, kuid vetteminejaid ja delfiinidega ujujaid on ainult 7. Seetõttu saame päris pikalt vees olla ja neid silitada ja nemad musitavad meid ka pidevalt.
Kogu asja puänt on aga delfiinidega sõitmine. Oled kõhuli vees, käed ettesirutatud. Kaks delfiini hakkavad mind taldade tagant lükkama. Ja äkitselt juhtub ime, nad tõstavad mu veest välja. Seisan nagu noor jumalus delfiinide ninade peal ja nad ujuvad edasi treenerite suunas. Minu ainsaks mureks oli, et ma ei mõraneks ega poolduks. Seega hoian jalgu kõvasti ehk ainult pisut harkis. Tegelikult on tasakaalu hoidmine seal väga loomulik ja lihtne. Kellelgi meist seitsmest ei olnud sellega probleeme. Igatahes vägev elamus! Maksis see 45 CUC-i pluss 8 valuutaraha taksoga sinna ja 8 veel tagasi.

Loo autor delfiinididega sõitmas.
Sel päeval oli mu esimene kohtumine Kariibi merega. Jalutan delfinaariumist randa, seda on pisut alla kilomeetri. Kuumus on karm. Enne randa jõudmist näen 5 meest, kes üritavad meetrikõrgust heina lõigata. Minu imestuseks ei kasuta nad trimmerit, vaid paar tükki vehivad matšeetega ja ülejäänutel on meetripikkuse puidust varre otsas olev minivikat. Matšeetega heinalõikamist näen mõnes kohas veel. Havannas nägin siiski trimmeriga meest muru korrastamas.

Ma olen justkui ringikõndiv elus termomeeter või mõõdupulk. Tahan alati teada, kui kaugel üks koht teisest asub ja mis on vee temperatuur. Oh sa tont! See on ikka imeline küll! Veetemperatuur võis olla umbes 27 kraadi ja seda siis novembri lõpus. Suvel on vesi seal 30 kraadi. Kuna delfiinidega ujudes sai nägu juba parasjagu päikest, siis võtan koha sisse varju all. Mul õnnestus Kuubal sedasi pruuniks saada, et kordagi ei olnud päikesepõletust. Kasutasin 30-se faktoriga päikesekreemi, kuid peamine on siiski arukas doos päikest korraga.

 Imelik, rannatoolide eest ei küsitagi raha. Tellin jälle mõned rummijoogid ja rõõmustan kõige üle. Kui soovin süüa, siis tuuakse mulle kohe plastikust laud ja lauake katab end soovitud toiduga. Rand on jagatud sektoriteks. Juhtun istuma ühe sektori varju all, kuid söögi tellin teise sektori mehe käest. Seega palutakse mul asukohta pisut vahetada, et oleksin õiges kohas.
Vahepeal käin päikese käes jalutamas ja vees sulistamas. Merevesi on peegelsile nagu basseinis. Seisan rinnust saadik vees ja mõnulen. Midagi paremat on raske tahta. Kuuba kohta öeldakse, et ärge jooge kraanivett, see pole puhas. Mina pisut jõin ja olen täiesti elus. Samas soovitatakse pidevalt juua vett, just pudelivett. No milleks inimesele vesi, kui õlu on saadaval? See vee joomine on ülepingutatud teema, kuigi väljas on umbes 30 kraadi. Ka meil on vahel selline ilm. Õhk tundub olevat niiske, kuigi mitte väga. Midagi hullu pole. Suvel vihmaperioodil olevat küll üksjagu niiskem ja paar kraadi ka soojem, kuid Kuubal ei lähe temperatuur üldiselt üle 32 kraadi. Seega võiks öelda, et ilm on palav. Aga ei midagi väga erilist, ka Eestis on sarnase temperatuuriga pisut raske olla.
Kuid troopikas peabki soe olema, see on üks oluline ilma osa. Vees olles kuulen kahtlast keelt. Kas noort naist räägivad ja uurin, kust nad pärit on. See on küsimus, mida Kuubal kuuled 50 korda päevas. Where are you from? Saan teada, et tegemist on naabrinaistega, ehk lätlannadega. Vahetame pisut infot ja arutleme Kuuba elu üle ja elatustaset silmas pidades puudutame ka filosoofilisi küsimusi - kas meil ikka on vaja suuremaid maju, uuemaid autosid ja rohkem materiaalseid väärtusi? Vaadates kuubalaste elu, siis pole päris kindel, et kas ikka vajame...

Pärast sõidan linna 30 aastat vana Vene Moskvitšiga. Noormees küsib 8 kohalikku valuutaraha ja diil on tehtud. Rand asub linnast 10 km kaugusel.

Cienfuegosesse jõudes annan mehele kümneka. Väike jootraha on ikka asjakohane, kui on hea teenindus. Seda jootraha tahavad nad kõik saada. Küll noormehe silmad lõid alles särama, kui sai 10 CUC-i! Kõndisin oma majutuse poole ja ta andis veel signaali ning lehvitas. Kui lihtne on teist inimest õnnelikuks teha, kuid seeläbi on ka endal jupiks ajaks kohe mõnus tuju!
Signaali antakse sealmaal kogu aeg - kui keegi ees koperdab või kui on vaja mööda sõita. Signaali antakse ka siis, kui kedagi tänatakse ja samuti, kui nähakse ilusat naist. Siis mõni hüüab veel läbi akna: hola, chica! (tere tüdruk!)

Tüüpiline tänavapilt Kuubas. Sedakorda siis Cienfuegos.
Cienfuegoses olen poolteist päeva ja edasi on plaan minna Trinidadi ehk ühte Kuuba ilusaimasse linna. Seal on hästi värvilised vanad majad ja palju äravajunud munakivitänavaid - seega ehtne turistilõks.
Cienfuegos. Kuuba.
Astun kohalikku reisibüroosse, et osta pilet El Nicho koskede reisile ja samuti Trinidadi.
See asub enam-vähem tee peal, kui sõidan edasi Trinidadi. Küsitakse 45 CUC-i.
Järgmisel hommikul olen pool üheksa kokkulepitud kohas, mis oli minu kodumajutusest 100 meetri kaugusel. Mulle pileti müünud reisibüroo proua on kohal ja teatab, et kuna olen ainus huviline, siis tagastab mulle raha. Ühe inimese pärast ei hakka buss ju sõitma.

El Nicho kosed, neid on seal mitmeid.
Uurin, et kuidas nüüd siis edasi. Öeldakse, et kell 13 läheb liinibuss otse Trinidadi, kuid käik rahvusparki jääks ära. Viazul on firma, mis teeb linnadevahelisi reise. Kostan seepeale, et mul läheb ju pool päeva raisku, kas ei ole kedagi, kes viiks mind oma autoga? Ja muidugi on! Kuubal on alati keegi, kes tunneb kedagi, kes aitab sind, kui oled hädas. See on kohe selline süsteem, et kõik käib ja toimib oma tutvusringkonna vahel. Nagu pereäri.
10 minuti pärast saabub 37 aastat vana kühvel ehk nõukogude Žiguli. Uurin, et kas juht inglise keelt ka rääkib. Saan vastuseks jaa, jaa! See aga tähendab seekord, et ta on muidugi ainult hispaaniakeelne mees. Aga pole hullu! Mees on abivalmis ja jutukas, muudkui räägib. Mina noogutan viisakusest pead ja saan ehk paarist sõnast isegi aru.
Sõidame mägedesse. Need pole teab, mis kõrged, kuid nii vanal autol võtab vahepeal võhma välja küll, eriti kui kitsal teel mõni turist oma rendiautoga sõita ei oska ja pidurdab hoo maha. Tee on kohati auklik ja tõusud järsud, sestap püüab juht kasutada võimalikult palju mäest allsõitmisest saadavat hoogu, et siis üles sõites saaks võimalikult kõrgele, ilma mootorit ja masinat piinamata.Teel olles sohver muudkui jutustab mulle, et Kuubal on põllumajandus naturaalne, ei mingit keemiat.
Maantee ääres kasvavad sidruni- ja apelsinipuud, suhkruroog ning muud taimed, mille nime mina ei tea, küll aga teab seda tema.
El Nicho kosed asuvad mitmel erineval tasandil ja nende all saab looduslikus basseinis ujumas käia. Vesi on 18 kraadi, üsna jahe, aga see-eest väga värskendav.

Pilet parki maksab 10 CUC-i ja kaasas on ka giid, kes inglise keeles räägib ja turistidel silma peal hoiab. Matk on kerge ja ehk umbes kilomeetripikkune, üks ots. All on avatud ka varjualune restoran, kus toitlustatakse turismigruppe. Mina olen omal käel reisija, kuid sellest pole lugu.
Tellin ühe kohaliku juurviljasupi. See on pisut vürtsikas ja täiesti mõnus eine. Supis on kartulid või kartulilaadsed kuubikud, ei teagi - võib-olla oli tegemist bataatidega. 
Kuna olen söönud mitu päeva ainult tahket toitu, siis maitseb supp hästi ja võtan teise portsjoni veel. Hind ka igati mõistlik, 2 CUC-i keskmise suurusega taldrikutäie eest.


Mis on palmi sees peidus. Kuuba rahvuspuu on laigulise tüvega palm, just see siin pildil.
Lahkume pargist ja peagi hakkame Trinidadi jõudma. Juht küsib, et kas mul on seal öömaja juba olemas. Saades mult eitava vastuse, sain teada, et seal on palju turiste. Ta teadis kedagi, kellel on kodumajutus. Juht tundus üldse kõiki tundvat ja teadvat. Jõudsime ühe maja juurde ja peale väikest keskustelu selgus, et proual on maja külastajaid juba täis. Aga pole midagi, tal on kohe 100 meetrit eemal sugulased ja nende juures saab ööbida küll. Nii oligi. Mees oli seal majas kunstnik, kes tegi väga ägedaid pilte ja proua tegeles kodumajutusega.
Tegemist oli vana, kõrgete lagede, avarate ruumide ja siseõues kasvavate palmide ning taimedega koloniaalstiilis majaga. Hommikusöögilauas istudes ja seda kõike vaadates oli tunne, nagu viibiksin ülikallis hotellis. Maksis see aga vaid 25 CUC-i pluss 5 CUC-i hommikusöögi eest. Mitmel korral märkasin, et osadel kodumajutuste pidajatel läheb hästi. Neil on abiline, kes teeb turistile süüa ja koristab tube.

Hommikusöögil oli selline vaade. Kui mõelda, et Eestis on Novembri lõpus ka ilm...
Hommikusöök on igal pool ühesugune. Klaas või kaks värsket puuviljamahla ja puuviljad. Mahl oli alati imeline, pigem oli see püree. Söögiks on paar praetud muna, kas härjasilmana või omletina. Kõrvale vahel singiviiluke, kuid mitte alati. Leiba neil pole, on puhas valge kõva koorikuga sai ning kohvi juuakse üldiselt mustalt, ilma kooreta. Kohv on suhteliselt kange ning seda pakutakse paar väikest tassikest.
Kui nüüd tagantjärgi vaadata, siis pole halba ilma heata. Jäin küll ilma bussireisist, kuid see-eest sain privaatsõidu ja juhi, kes näitas mulle teel olles taimi ja tänu temale sain ka oma reisi kõige parema kodumajutuse. Pisut kallimaks läks sõit küll - 45 CUC-i asemel maksin 60. Arvatavasti lisandus sellele veel pargipilet 10 CUC-i, mis oleks olnud muidu juba reisibüroo hinna sees.
Päev läks asja ette ja kokkuvõttes oli väga tore.

Trinidad on oma madalate väikeste ja hästi värviliste majadega, munakiviteede ja taksoteenust pakkuvad hobukaarikutega ehtne turistilõks. Samuti on taksoks jalgrattamehed, kes võtavad peale maksimaalselt kaks reisijat ning nende sõidukil on ka katuseke pea kohal. 
Hispaania koloniaalarhitektuur on muidugi ilus ning õhtune valgus on mulle kui fotograafile kingitus. Pildistada on palju - maju, inimesi jne. Mõned küsivad selle eest paar kopikat, sest see on nende töö. Kui näed inimest huvitavas kohas ja küsid, kas võid pildistada, siis 99 protsendil saab jaatava vastuse ning enamus ei küsi ka raha. Lõunamaades on ju kombeks istuda ustel ja akendel - inimesed vahetavad seal omi mõtteid elu üle. Raha on neil ju vähe ning muudeks meelelahutuseks seda sageli ei jätku.
Otsustasin Kuubal pildistada peamiselt telefoniga, sest see on pidevalt taskus. Võtsin kaasa ka korraliku kompaktkaamera, kuid seda ma kotist välja ei võtnudki.
Praegusel ajal olen keskendunud telefoniga pildistamise koolitustele - kuidas paremini pildistada ja kuidas pilte telefonis töödelda. Sestap ongi telefoniga pildistamine igati asjakohane. Samas saan telefoniga soovitud tulemuse ja see ei tõmba liigset tähelepanu. Suur peegelkaamera on tülikas ja kõigele lisaks oled ka tähelepanu keskpunktis. Nüüd aga vaadatakse, et ah, turist - klõpsib niisama. Kuuba on pildistamiseks põnev koht. Just need huvitavad ja värvikad inimtüübid, väga värviküllane arhitektuur ning lagunevad hooned. Kõik see moodustab visuaalse paradiisi. Ja veel - neil peaaegu puudub reklaam, mis risustaks linnaruumi.
Moodsad ajad. Kauboi helistab hobusele...
Käsitöölised Trinidadi tänaval

Trinidadis teen katamaraaniga reisi Cayo Iguana`le ehk iguaanide saarele. Laevasõit kestab poolteist tundi. Inimesi on ehk 40, meri on väga vaikne, lainetust pole.
Enne saarele jõudmist teeb laev peatuse ja soovijad saavad minna snorgeldama. Vesi on läbipaistev ja roheline.
Kohale jõudes leiame troopiliselt saarelt iguaanid, keda turistid pisut toidavad. Olulisim on, et neile paljajalu peale ei astuks. Peegelsile Kariibi meri, kuumus ja imesoe vesi jääb seda paika meenutama. On ikka elamus küll, eriti kui mõtled, et on novembri
lõpp ja kodus külm. Jah, ega ei kipugi vist koju.

Laevameeskond tarib varjualusesse söögikohta kaasa võetud toidukraami. Saame korralik eine ja õlut ning rummi koolaga ehk Cuba Libret. Kui rumm otsa saab, siis pakutakse viina apelsinimahlaga. Ka see läheb päris hästi kaubaks ja see kõik on hinna sees.
Pärast pakutakse laeval veel pisut kokteile ja küsitakse ka jootraha
.



Cayo Iguana. Iguaanide saar.
Sellel tuulevaiksel saarel olles tajud troopilise päikese võimu. Kui külma õlle jaoks raha jagub ning hiljem kodumajutuses ka jahutatud õhuga tuba olemas, siis on see kõik ikka väga meeldiv. Tekib küsimus, kuidas siis merehädalised hakkama said, kui sellisele rannale jõudsid? Kui aastaringselt on palav ilm ja varju pole, saaks vast isu päikesest ja kuumusest üsnagi ruttu otsa. Kõik on suhteline, tahame ju ikka seda, millest puudus on! Õhtul longin linnas ringi. Jällegi oli mu majutuskoht vanalinnast jalutuskäigu kaugusel. See on hea, sest siis saab mugavalt vahepeal kodus käia, pesta ja riideid vahetada.
Trinidad

Kiriku kella all. Trinidad.
Õhtune Trinidad on müstiline. Muusika mängib, restoran ajab restorani taga. Peale restoranide ja suveniirikaupluste seal suurt midagi polegi. Soe lõunamaa öö, õigemini õhtu, sest kell kuus on novembris juba kottpime. Meeleolu on kogu aeg ülev, sest siin ja seal on ju rummikokteilide happy hour`id. Mõnes kohas saad kokteili, mis on õige lahja, teisest kohast jällegi kange. Alkoholi ei mõõda keegi mensuuriga ja kõik käib silma ning tunde järgi. Kui meil pannakse mojitosse purustatud jääd, siis nemad panevad jääkuubikuid. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et neil pole purustatud jääd või millestki muust, kuid mulle meeldib jääkuubikutega kokteil rohkem kui purustatud jääga jook.
Peaväljakul on muidugi ka kirikud. Rahvast on suhteliselt palju. Seal on suured laiad trepid, millel turistid istuvad ja internetis jutustavad - seal nimelt on wifi-ala.
Õhtul longin linnas ringi. Jällegi oli mu majutuskoht vanalinnast jalutuskäigu kaugusel. See on hea, sest siis saab mugavalt vahepeal kodus käia, pesta ja riideid vahetada.

Peaväljakul on muidugi ka kirikud. Rahvast on suhteliselt palju.
Seal on suured laiad trepid, millel turistid istuvad ja internetis jutustavad-seal nimelt on wifi-ala.
Härra poseerib meelsasti. Paar valuutapeesot on muidugi teretulnud.
Ringikolistamist on siin omajagu,
peamine on olla võimalikult uudishimulik ja kiigata iga nurga taha. Sedasi ei jää olulised kohad märkamata. Inimesed on väga varmad suhtlema - kes pakub käsitööd, kes taksoteenust ning restoranidesse kutsutakse ikka inimesi otse tänavalt, mitte ei jääda lootma, et ehk keegi astub sisse. Kuuba inimesed on üldse väga sõbralikud ja suhtlevad meelsasti, sugugi kõik ei küsi raha.
Wifi-ala juures on ka Casa de la Musica, ehk muusikamaja. Seal saab päeval võtta salsatunde ja õhtuti mängib ansambel. Kohalikud mehed ja naised pakuvad turistile tantsuteenust ehk võimalust oskaja inimesega salsat tantsida. Mõned keerutavad küll ikka väga uljalt ja uhkelt - on mida vaadata!

Trinidadi lähistel on Anconi-nimeline rand. Käisin seal, see on tõesti väga ilus. Raske on leida seda kõige-kõigemat ilusamat randa, sest Kuuba on saar pikkusega 1200 km. Seega on rannajoon ikka väga pikk, ja randu jätkub kindlasti igale maitsele. Kuuba lõunaküljel ehk Kariibi mere põhjakaldal on liiv pisut sõmerjam, liivaterad on umbes meresoola kristallide suurused.







 
Saare põhjakaldal ehk Atlandi ookeani ääres on liiv ülipeenike nagu meiegi paremates randades. Liiv on igal pool valge, võib-olla meie liivast pisut heledam. 
Kariibi meri oli vaikne ja vesi soe kui basseinis, kuid Atlandi ookeani kallas oli pisut tuuline ja rannas lehvis kollane lipp. Lained polnud suured, kuid segasid siiski pisut ujumist ja niisama vees loksuda oli raske, sest laine lükkab sind siia-sinna. Kindlasti ei saa seda võtta absoluutse tõena, sest ilmastik ju muutub. Kariibi mere vesi oli paar kraadi soojem kui Atlandi oma.

Kariibi meri
Aeg liikus omasoodu ja oligi tarvis edasi sõita ilmakuulsasse Varadero kuurorti, kus on umbes 20 km liivaranda ja 50 hotelli.
Sõidan kohaliku sõidujagamisteenusega ehk taxi collectivo`ga. Oleme autos viiekesi.
Istun oma maja ees autosse, mis osutub päris korralikuks masinaks. Siis viib juht mind kuhugile, kuna otsitakse lisaks neid, kes peavad auto peale tulema. Siis kohtub juht teise masina juhiga ja mul palutakse lahkesti tema autosse ümber kolida. Kolimise käigus muutub auto ka 10 aastat vanemaks. Nii palju saan aru, et juht, kes mind algul peale võttis, läheb nüüd hoopiski ühe seltskonnaga Havannasse. See oli pisut häriv, kuid ma ei lasknud tujul langeda. Peaasi, et riistapuu liigub, kuigi erilist usaldust see olukord ei tekitanud, sest juht valas radikasse juba enne väljasõitu vett juurde.
Sõit kulgeb siiski kenasti ja kohale saame ka täiesti normaalselt. Vahepeal on küll takistuseks lehmakari, keda kohalikud kauboid mööda maanteed karjatavad. Ümberringi on põllumajandus ja muld on tumepunane.

Varderos sean end jällegi kodumajutuses sisse. Hinnaks ikka 25 CUC-i öö ja hommikusöök 5. Varaderos pole peale hotellide suurt midagi. On küll golfiväljak, delfinaarium ja botaanikaaed.
Peatun linnakese esimeses otsas, sest mida edasi keskuse poole, seda rohkem on hotelle ja seda vähem ka tegevust. Rannas käin küll ühe hotelli omas.
Linnakeses on kolm ööklubi. Nad kõik on kõrvuti. Esimene on Beatles baar, kus kohalikud bändid mängivad
hard rock klassikat.
Kolm bändi - igal õhtul neist üks laval. Pidu oli muidugi õues ja rahvas rokkis mõnuga. Paganama mõnus värk, sest salsa tüütab ju ära.
Kohe lähedal on kõige kuumem vabaõhudisko. Oh seda melu seal: noori, vanu, valgeid, kollaseid ja musti.
Mina sõbrunesin ühe kohaliku muuseumitöötajaga, kellega saime inglise keeles juttu puhuda. Ma ise ka ju kunagi 17 aastat muuseumis fotograafiks olnud.
Paari päeva pärast suundun tagasi Havannasse, sest üksiku reisijana oli mul Varaderos suhteliselt igav. Ainult rannas logeleda on tüütu ning kohalikud klubid olid ka juba üle vaadatud.

Havannasse sõidan Viazul liinibusiga. Majutust mul pole, kuid nii kui bussist välja astun, küsib kohe üks mees, kuidas mul majutusega lood on. Kulgeme siis mõnisada meetrit edasi ja seal see ongi! Täiesti tip-top koht ja asub koguni vanalinnas. Olen seal kolm ööd.

Ühel päeval tabab mind mingi arusaamatu allergia ja keel paistetab suus niivõrd üles, et rääkida pole enam võimalik ja kael on jäme nagu jõehobul. Paar korda on mul seda ka Eestis olnud. Eks see ole sedasorti haigus nagu vana auto elekter. Kui lähed veaga remondimehe manu, siis on kõik korras, aga ära minnes pole särtsu jällegi.
Võtan oma tabletikese ära, mis seekord ei toimi. Püüan ka teist võtta, kuid keel on paistes ja ei saa aru, kas neelamine õnnestub või mitte. Pakin oma raha ja dokumendid kokku ning mõtlen, et lähen mõnda lukshotelli - seal saab vähemalt inglise keeles suhelda ja küll nad teavad, kuidas arstile saab. Nii kui tänavale saan, kohtun mehega, kes mulle kodumajutuse leidis. Tema räägib suhteliselt hästi inglise keelt. Kuna ma rääkida ei saa, siis kirjutan oma mure paberile. Nagu Kuubal ikka, keegi kohe teab, kuhu vaja minna, mida teha ja kuidas abi saab. Arstipunkt on 25 meetri kaugusel. Astume sisse ja noor tohtriproua räägib minuga inglise keeles. Teeb mulle kaks süsti, et paranemist kiirendada, kuigi tundub, et mu tabletike, mille just ennist võtsin, hakkab ka toimima.
Kuna neil pole ühes süstis vajalikku ravimit, siis saan kaks erinevat. Küsin, et kuidas me nüüd siis arveldame. Hakkan oma reisikindlustust välja otsima, arvates, et kohe algab üks pikk bürokraatlik protseduur. Tohter kostab, et ei, sellega me ei tegele. Kui saad, anna pisut ja kui ei saa, siis aitame niisama - pole probleemi. Annan siis 20 CUC-i ehk dollari väärtuses raha. Proua on rahul, mina ka. Tohtri palk on umbes 30 dollarit kuus. Mehele, kes mind arstile viis, annan kümneka. Ülejäänud päev kulgeb puhkeasendis. Ei õlut, ei rummi ning toiduks ainult riis ja kana.

Eelviimasel päeval kulgen bussiga Havanna ilusaimasse randa, playa Santa Mariale.
Rannas on tõesti mõnus ja seal olla on selle reisi viimane võimalus. Näen, et üks naine vaatab mind kahtlase pilguga ning hiljem märkan, et ta meeskaaslane loeb eestikeelset raamatut. Astun kohe ligi, teretan eesti keeles ja esimese hooga ei saa kõnetatavad sõna suust. Nad vist ei taibanud kohe, et nägin eestikeelset raamatut. Vestleme pisut. Nemad tulid Kuubale Panama kaudu ja Panama kohta jagus neil enamasti laidusõnu - see olevat moodne, autoderohke ja suhteliselt igav koht. Ainus, mida vaadata, olevat olnud Panama kanal.
Linna tagasi minnes kohtan moldaavalast, kes uurib mult, kas ma vene keeles räägin. Vastasin jaatavalt ning uurisin, kuidas ta sellisele mõttele tuli. Tegelane oli Kuubal juba kolmandat korda järjest ning leidis, et mu inglise keele aktsent on selline, et võiksin osata ka vene keelt.
Santa Maria rand on Havannast umbes 18 km kaugusel.
Hüvastijätt Kuuba rannaga oli vastuoluline. Kui rannast lahkusin ja seda viimast pilti tegin, siis voolasid pisarad üle näo. Tahaks nagu otsapidi koju, kuid samas jääb midagi õhku. Midagi seletamatut. Igatsust soojuse ja armastuse järgi. Need palmid koos on kui perekond.

Õhtul kohtun oma kohaliku sõbrannaga ja aeg lendab kiiresti. Viimasel päeval hulgun Havannas ringi. Väljas on 31 kraadi ja kuumus suhteliselt karm. Ka kohalikud kõnnivad ja pühivad otsaesist. Kulutan oma viimaseid valuutapeesosid. Teen viimase mojito kohalikus uues Sitsiilia stiilis restoranis. Koht on alles kümme päeva tagasi avatud. Noor personal on säravate silmadega ja tundub, et neil on soov pakkuda head teenust ja toitu. Turistitänaval olevad restoranid on üsnagi kallid ning toit ja teenindus sageli viletsapoolne. Seega jääb neile noortele ainult edu soovida! Nad asuvad Obispo tänavast üks tänav kõrvale. Lubasin neile, et kui kodus olen, siis kirjutan neist reisikirjas. Astuge sealt läbi - lauad on tehtud euroalusest, samuti pingid. Väga šikk näeb välja! Öelge, et detsembris 2017 käis üks fotograaf Eestist ja lubas neile reklaami teha. Vaevalt, et keegi midagi mäletab, aga ehk saate mõne joogi pealekauba. Restoran IL Rustico asub Fabio Palazzo juures.
Aadressiks San Juan de Dios No 53, Havanna vanalinnas ehk Havana Vieja (Old Havana)

Il Rustico baarilett
Kell 17 ootab mind maja ees takso ja 45 minuti pärast olengi Havanna lennujaamas. Poolteist tundi veedan Air France lennukile minejate sabas, keda oli oma 400-500 inimest.

Tagasitee on pikk ja vaevaline. 9 ja pool tundi suunal Havanna-Pariis. Siis 7 tundi Pariisi lennujaamas passimist ning 2 ja pool tundi lendu Riiga. Riias on ümber istumiseks aega ainult 35 minutit. Buss viib lennuki juurest terminaalini. Paneme mitmekesi jooksuga. Ei mingit turvakontrolli - kohe lennukisse. 15 minuti pärast   hakkabki lennuk liikuma. Muretsen, kas mu pagas ikka jõuab selle ajaga ühelt lennukilt teisele. Rahustan ennast, et pole ju hullu - kui ei jõua, siis kodus saab paar päeva ilma nende asjadeta hakkama küll!
Lennuk tõuseb õhku, lendab 15 minutit täiskiirusel ja juba hakkabki maandumine. Riia-Tallinna lend kestab umbes 45 minutit.
Tallinnas on mul vastas pereliige, kes mind Tartusse viib. Ka pagas on kenasti kohal.
Turg Havanna vanalinnas.
Havanna. Vaade kodumajutuse rõdult.
Puhkepaus. Havanna. Kuuba.
Oli vägev reis - mõtted said selgeks, eelnevale elule mõtteline joon alla tõmmatud ja vaim uuteks ettevõtmisteks valmis!
Kuuba on vastuoluline maa. Luksust on seal vähe ja probleeme võib samuti ette tulla. Kõik sõltub turisti soovidest. See reis oli rännak tagasi aega 1970-1980, ainult osad tänavatel sõitvad autod on pärit 1950-aastatest. Kui seda endale teadvustada, siis võib see olla elu reis!

2019 aastal plaanin lühikillukeste kaudu edasi anda Kuuba uudiseid ja mõtteid sealsest elu-olust. Ise olen küll ikka Eestis.
Visake aeg-ajalt blogile pilk peale,

Telefonifotograafia ja pildistamine. Kuuba on pildistamiseks visuaalne paradiis. Mina kasutasin selleks ainult telefoni, sest parim kaamera on see, mis alati kaasas on. Telefonikaameral on piiratud võimalused, kuid alati võib mõelda, mis on olulisem, kas telefonikaameraga kaasnev kergus või siis kaasa võtta mõni kaamera. Kui soovid enda fotograafiaalaseid oskusi lihvida, siis vaata päises olevat rubriiki telefoniga pildistamise koolitus või kliki lingil.
/telefoniga-pildistamise-koolitus

Sotsiaalmeedia võlumaailm ja selle möjutamine
/telefoniga-pildistamise-koolitus/sotsiaalmeedia-mojutamine-ja-kontode-haldamine

Rohkem Kuuba pilte leiab siit
https://bit.ly/2Hw4z0z

                                                              Cubafor. Kõik õigused kaitstud.    


Eelmine
Umbkeelne mees Kuubal telefoniga pildistamas
Järgmine
Kuidas ma Kuubal tünga sain

9 vastust

Email again:
Margus 16. märts 2018
Suurepärased fotod ja väga ladus tekst! Suutsid oma kuubaemotsiooni mõnusalt üle anda. Aitäh jagatud elamuse eest!
Jaak 17. märts 2018
Tänan, kõrvad liiguvad kui kiidetakse!!!
Evald 19. märts 2018
Väga vahvad pildid ja reisikirjeldus! Ootaks nagu juba järgmist...
Jaak 19. märts 2018
Aitäh!!! Kohe kiman Kuubale, eks siis aja jooksul jõudumööda uut materjali jällegi tulemas.
Sven 25. märts 2018
Mulle meeldis ka see osa, kuid erinevalt esimesest on siin väiksed puudujäägid teksti toimetamises (nt. see põhjaranniku teema, kord liiv sõmer, kord imepeenike). Aga kokkuvõtteks on see parim Kuuba reisikirjeldus, mida ma seni lugenud olen. Edu su uuel reisil, Jaak ja jään ootama 3. osa.
Urmas 5. aprill 2018
Kui nüüd veel ära nimetada, mis ime telefoniga need pildid tehtud, siis võiks hindeks 5+ anda :)
Jaak Nilson 17. aprill 2018
Pildimasinaks oli Huawei P10, mille tagaküljel kaks kaamerat kõrvuti. Liiva kohta võin öelda, et Atlandi ookeani ääres ehk põhjakaldal oli liiv peenem ja lõunas Kariibi mere kaldal pisut sõmerjam, justkui meresoola kristrallid.
kuuba poiss Toots !!! 6. jaanuar 2019
Aitäh Jaak, tahaks ka turistina tagasi, eelmisest olemisest Kuubal sai 53 aastat...
Jaak Nilson 8. jaanuar 2019
Kuuba on paras imedemaa. Ajas tagasi rändamine.